Säng

Arvata ju võiks, et teatritalus

ei tohiks kõiksugu vanast kolast küll puudust olla, 

vähemasti sängidest, toolidest, pinkidest,

kirstudest, palidest, püttidest, rehadest, labidatest, hangudest.

Aga on. 

 Kõike on, aga miski pole nagu päris see.

Ja lõpuks tuleb välja, et peaaegu midagi

polegi vaja.

Eriti, kui Tõnul on võrk ja võrguui ja võrgukudumise laud

omast käest. Sest need polegi rekvisiidid.
Vaid on, noh, päris.

Ja sängi,

mille vanad puust otsad tõesti kuskilt kuurist leiti

ja kunstnik oli jõudnud need juba värvist puhtaks lihvida,

seda sängi, selgus, pole üldse vaja. 

Aitab sellest juhuslikust lamamisraamist. 

Sest kunstis, nagu ikka, vähim on parim

ja pealegi paljastab teater selliste juhuslike asjade läbi

teinekord elutõe:

et pulmavoodi ongi ju surnuraam

ja ehitud ait, kus pruut ootab oma määratud meest,

on alati otse lahtisel haual

(ja sellest pole midagi, sest me elame ja oleme alati elanud,

nagu sellest poleks midagi.)

Ja pealegi on see "säng" kerge ja väike,

võtab laval vähe ruumi ja ei karda õues vihma ka!