Pimedus ja mäss

Lavastusega, nagu iga kunstiteosega,

on selline lugu, et ta ei saa kunagi valmis,

tema küpsemine käib läbi lammutamiste, 

läbi vastuhakkude, läbi loobumiste.

Kõik, mis sa lisad, võtab midagi ära.

Eile siis lisandus valgus. 

See tähendab, pimedus.

See tähendab, pimedus ja valgus.

Kõik oli ju selles loomulikus poolhämarustes,

neis ilusates ustest ja akendest tulevates päikesevalguse jugades

olnud juba peaaegu täiuslik.

Valguse — ja pimeduse — tulek lõhkus selle rahu  ära.

Laeval "Ingeland" puhkes mäss.

Vandenõu korraga mõlema autori, lavastaja,

kunstniku, Jumala ja tema inglite,
kogu Ingelandi ja

üldiselt kõigi ja kõige vastu.
Kas algas mäss viinast,

millest kõik mässud algavad?

Või ikkagi pimedusest, pimedusest meie südames,

kust tõuseb kibedus ja solvumine ja viha?

Muidugi, "Ingeland" on teatrilaev

(isegi kui ta peab meid viima Ingelandi),

ja mässud sellel on teatrimässud.

See tähendab: eriti dramaatilised,

eriti vihased ja vaenulikud.

Aga teatri.

Mis tähendab, et neist on kasu.

Kui hästi läheb. 

Sest kunstis saab kõike ära kasutada,

kui vaid oskad. Ka viha ja mässu.

Neid veel eriti. 

Kui oskad nad muuta millekski muuks.

Näiteks stseeni teravuseks,

stseeni, mis seni oligi kuidagi mugav.

Ja ka pimedusel on omad plussid.

Ta toob välja suure plaani.

Temast alles teater sünnibki.