Kullamaal

Et rekvisiitoriõpilasel (end. "vanemrekvisiitoril")

on vaba päev,

rekvisiidid puhkavad oma ilusas roosidega kapikeses,

siis võttis ta ette palverännaku

kihelkonna südamesse,

maa muistsete isandate juurde.

Sest seal puhkavad nemad,

need kirikuliste jalgadest

tasaseks tallatud rüütlid

koos kõigi oma 

aksessuaaridega

(prantsuse keeles on rekvisiitor

accessoiriste),

väsinud pead kivist suripadjal,

need kunagised kuulsad näitlejad
elu näitelaval,

loobunud vastu tahtmist

oma rollist, nimest ja näost.

Miskipärast on vaid see isand

kiriku eeskotta püsti tõstetud,

nagu võtaks ta seal külalisi vastu.

Kohanäitaja?

Aga miks ei võinud Ekke Moor

oma mereäärsest Ingelandist tulles

jõuda ühel suvepäeval 

just selle pastoraadi juurde?

Praost Odja?

Pole enam siin.

Ja Kadi on korviga saadetud

surnuaiast pärnaõisi korjama,

nagu poleks köögitüdrukul niigi palju tööd.

Kus nad kõik on?

See kirikuseina sisse müüritud ingel

oleks ehk võinud neid näha,

kuid tal vaid ammu ei oleks enam silmi.

Ka praosti ja praostiproua hauad 

on nähtavasti rohu sisse kadunud,

sest muidugi polnud neil surres 

enam sentigi hinge taga,

nii et kogudus vaid halastusest

puuristi pani. 

Sest ainult kõrgest soost isikud,

nagu see sündinud krahvinna,

peavad kartma,

et nende patul ja upsakusel

veel sajandite pärastki

meelest minna ei lasta.

Aga maantee on pikk ja lai nagu alati,

seda mööda

mahuvad minema kõik.