Contre jour

Suveteater 

on ühe mehe sarnane,

kes leidis ükskord talvel oma taskust

paar peenrakurgi- või suvikõrvitsa seemet

ja mõtles, oot-oot,

tuleb kevad, ilmad lähevad soojaks

ja linnud hakkavad laulma, 

ma teen nad õige maha, 

eks ole näha, kas lähevad idanema.

Ja ta tegi.

Ja eks suvel nähtud seal peenra peal kasvamas 

ühte ja teist.

Ja saadi süüa ja kiideti,

et on küll head kurgid, 

on küll head kõrvitsad

ja salat ja sibul ja till. 

Ja siis sai suvi mööda

ja päevad läksid jälle lühikeseks

ja valgus ei paistnud enam sisse küüni tagumisest uksest

ja seda lugu ei mäletanud enam keegi.

Luuletus

Eilse proovi sündmus minu jaoks oli see, 

et Kaie luges praostiprouana luuletuse,

mida tekstis polnud.

Aga ma olin kirjtuades küll mõelnud, et ta võiks

ju ühe luuletuse seal lugeda ka,

kui tal juba luuleraamat käes on.

Aga ma ei osanud mõelda, millise.

Sest kui oleks kirjutanud talle luuletuse,

oleks see olnud luuetuse paroodia,

nii nagu nätlejad alati mängivad halbu näitleaid,

kui nad peavad mängima näitlejat.

Aga nii oli hea. Ta ise võttis ühe,

üsna juhuslikult, 

nagu ta väitis.

Aga Ingelandi maanteeäärtes 

on käes 

see kõrgsuve tõsine, vaga, pruutlik

õitsemine:

kurerehad, lodjapuud, ebajasmiinipõõsad,

üleni kreemikasvalged 

kusagil mahajäetud taluõuede suurte puude all,

aga nende lõhna on täis terve maantee,

kuni külani, käänakuni välja.

Või siis jääb see lõhn su hinge.

Esimese päeva õhtu

On jälle suvehari, on õhtu, 

ja kerkib jälle neid suuri heledaid maailmu

nende väljade ja võsade kohale,

mägesid, mida saab näha

ja kuhu poole saab minna,

aga mida ei ulata ühegi käsi,

mida ei astu iial kellegi jalg.

Nad on ilusad, 

sest on suvi, on õhtu

Ingelandis.

Ja ennäe, seal luuakse vanadest sõnadest

ja uutest kujutlustest

veel ühte maailma,

mida samuti olemas pole ja kus keegi elada ei saa,

aga mis ometi peab sel suvel

aitama kanda meie elude koormat.

Koormat?

Ka seda ju polegi!

Aga oi kui palju on mõtteid

iga maailma alguses!

Ja kui vähe neid tegelikult vaja läheb,

et maailm heliseks.

Vaene lavastaja

sel Ingelandi esimesel proovipäeval,

mis pole tegelikult üldse esimene,

aga on esimene siin,

kus see kõik peab sündima,

kus see kõik peab üles ehitatama,

kus inimeste mõtetest ja tunnetest ja kujutlustest

peab sündima üks kooskõla,

üks helin!

Aga on suvi, on õhtu,

raamatud dramaturgi aidas laua peal

on vakka, isegi Pierrot sel postkaardil,

mis juhtumisi raamatu vahelt välja tuli,

tervitus ühest kadunud suvest,

ei tinista oma pilli. 

Need meie suvised eluasemed,

meie Ingelandi toad,

mis pärast on olemas veel ainult unenägudes.

Aga praegu on suvi, on õhtu

Läänemaa väga vaiksetel väljadel

ja lavastaja, oh, lavastaja,

peab leidma selle suve kerge tee,

selle suve kaduva harmoonia.

Täna varahommikul nägi ta välja peal 

valget vikerkaart.

See oligi Ingeland, ütlesin.