See hakkabki valmis saama.
See, mis valmis ei saa.
Aga proovid saavad kohe-kohe otsa.
Need polegi enam päriselt proovid.
Pinge tõuseb ja aeg-ajalt plahvatab lühis
ja sähvatab välk,
müristamisega praktiliselt samal hetkel
ja sa tunned, et lavastaja "Stopp! Paus viisteist minutit!"
tabas seekord sind. Just sind.
(Võib-olla tunnevad kõik nii.)
Teater on alandlikkuse kool.
Ma ei mäleta, kas ma ütlesin seda juba?
Igal juhul proovidest
ma enam pilte ei tee, ei saagi teha,
juba sellepärast, et rekvisiit
(see rekvisiitori-jutt polnudki lausa nali)
võtab isegi rohkem aega, kui ma kartsin.
Aga üldse ka.
Teatritalus valitseb juba
esietenduse-eelne kontsentreeritud segadus.
Ma kardan, et kaamera läheb kaotsi,
kui ma veel teda kaasas tassin.
Kaob kuhugi
etenduses mittekasutatavate
rekvisiitide hulka
ega tule enam iialgi välja.
Veel paar päeva oleme siin omaette,
meie väikene suveklooster.
Siis tulevad õhtud,
kui siia sõidavad võõrad autod.
Publikum.
Siis pildistavad juba nemad.
Oma silmade ja südametega, võib-olla.
Ja võib-olla hingega.
Ei tea, ei tea.
Sellest ei tea mina enam midagi.
Aga ka siis jäävad mulle need hommikud,
need päiksetõusutunnid,
kui ma kobin välja oma rekvisiitorionnist
ja kuulatan.
Kõik on vaikne.
Näitlejad magavad
rolliunenägudest heitlikku ja ergast
hommikuund.
Aga võib-olla ka sügavat nagu meri.
Tiigi kohal seisab udusammas.
Vana halljänes, keda ma siin õuel hommikuti ikka kohtan,
vaatab mind, liigutab kõrvu
ja kalpsab igaks juhuks elektriposti taha.
Ta on seal umbes nii et loeb seitsmeni,
siis kalpsab teiselt poolt välja,
minu poole enam ei vaata,
hakkab rohtu näksima.
On uus steen, mind enam laval pole.
Tema jaoks.
Siis sooritab ta kunstilise hüppe
ja kaob nagu lennates.
Päike on tõusnud Ingelandi kohale.
Kõin on jälle ees,
otse su ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar