Ees

See hakkabki valmis saama.

See, mis valmis ei saa.

Aga proovid saavad kohe-kohe otsa.

Need polegi enam päriselt proovid.

Pinge tõuseb ja aeg-ajalt plahvatab lühis 

ja sähvatab välk,

müristamisega praktiliselt samal hetkel

ja sa tunned, et lavastaja "Stopp! Paus viisteist minutit!"

tabas seekord sind. Just sind. 

(Võib-olla tunnevad kõik nii.)

Teater on alandlikkuse kool.

Ma ei mäleta, kas ma ütlesin seda juba?

Igal juhul proovidest

ma enam pilte ei tee, ei saagi teha,

juba sellepärast, et rekvisiit

(see rekvisiitori-jutt polnudki lausa nali)

võtab isegi rohkem aega, kui ma kartsin.

Aga üldse ka.

Teatritalus valitseb juba

esietenduse-eelne kontsentreeritud segadus.

Ma kardan, et kaamera läheb kaotsi,

kui ma veel teda kaasas tassin.

Kaob kuhugi 

etenduses mittekasutatavate 

rekvisiitide hulka 

ega tule enam iialgi välja.

Veel paar päeva oleme siin omaette,

meie väikene suveklooster.

Siis tulevad õhtud,

kui siia sõidavad võõrad autod.

Publikum. 

Siis pildistavad juba nemad.

Oma silmade ja südametega, võib-olla.

Ja võib-olla hingega. 

Ei tea, ei tea.

Sellest ei tea mina enam midagi.

Aga ka siis jäävad mulle need hommikud,

need päiksetõusutunnid,

kui ma kobin välja oma rekvisiitorionnist

ja kuulatan.

Kõik on vaikne.

Näitlejad magavad

rolliunenägudest heitlikku ja ergast

hommikuund.

Aga võib-olla ka sügavat nagu meri.

Tiigi kohal seisab udusammas.

Vana halljänes, keda ma siin õuel hommikuti ikka kohtan,

vaatab mind, liigutab kõrvu

ja kalpsab igaks juhuks elektriposti taha.

Ta on seal umbes nii et loeb seitsmeni,

siis kalpsab teiselt poolt välja,

minu poole enam ei vaata,

hakkab rohtu näksima.

On uus steen, mind enam laval pole.

Tema jaoks.

Siis sooritab ta kunstilise hüppe

ja kaob nagu lennates.

Päike on tõusnud Ingelandi kohale. 

Kõin on jälle ees,

otse su ees.