Ma olen oma loomult ju sotsio- ja kaustrofoob,
looduse suur jumalateater pakub mu hingele
alati rohkem ruumi ja hingamist
kui mistahest inimlik kunst,
kuigi selle mõju võib muidugi olla intensiivsem.
Aga igatahes on suveteatril see suur eelis
talveteatri ees, et õhtul,
kui inimestekeskelolemise mõõt
on ammugi juba täis,
saad võtta oma armsa jalgratta
ja veereda sellega vaiksele maanteele.
Ja vaata: täiskuu, täiuslik ja müstiline
on just täpselt seal, võsade kohal,
loojangu vastasküljel.
Ma tean, et selle juulikuu jooksul
ei tüdi ma iial sest väikesest õhtusest maanteest,
sellest, poeetilisest, mis keerleb siit Liivi ja Kullamaa poole,
võsade, mõisaalleede, mahavõetud metsade,
talude ja ennemuistsete väljade vahel,
kus alati tuleb meelde miski,
mida sa iial näinud ei ole,
ja kus mõni õhtu ei tule vastu ega lähe mööda
ühtegi autot, kus mõni õhtu ei näe ega kuule
üldse ühtegi inimest,
nagu nad oleksid siit
juba täiesti välja rännanud
ja maha jätnud need majad ja paigad ja põllud
koos küpseva viljaga,
selle kultuurimaja ja raamatuokogu,
selle muidugi kindlasti,
seal Liivi kadunud mõisasüdames,
ja tee, mida mööda nad läksid
tagasi vaatamata ja mida mööda
nad kunagi enam ei tule.
Lava on tühi,
aga kunagi pole ta tühi,
kui siin, meie hinge saalis
veel on üks vaataja
ja kuulataja.
Ritsiklinnu sirin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar