Kord vaibub iga mäss,
kord tuleb haavade sidumise ja lohutuse aeg
ja teatrimässud vaibuvad ruttu,
neist ei jää hinge mõrudust ega viha,
vaid pigem veidi naljakat leplikkust,
veidi rohkemgi sõbralikkust,
kui seal oli enne.
Need liidavad truppi
ja teevad selle, mida koos tehakse,
kuidagi kergemaks, aga samas ruumilisemaks.
Võib-olla isegi mõttekamaks,
võib-olla isegi sügavamaks.
Kes teab.
Sest ise ei tea ju
ega saagi teada saada.
Aga praegu valitseb Ingelandis
pühapäehommiku rahu,
näitlejad on selleks pühapäevaks laiali sõitnud,
millalgi tulevad töömehed,
et üles seada publikupoodiumid.
Eile, kui ainult neljakesi õhtust sõime,
ütles Sass, et kurbus hiilib hinge.
Et see teekond hakkabki lõpule saama,
kuhu ta siis ka ei vii.
Ainult üks, kaks, kolm,
noh, kolm ja pool päeva veel proove
ongi jäänud.
Aga see linavästrikupoeg lendas lavale eile,
proovi ajal, oli sealtsamast räästa alt pesast välja tulnud.
Ja ka pääsukesepojad,
kes kõik see aeg ja kõigi proovide ajal
üleval viilunurgas on sidistanud,
iga päevaga aina valjemini,
lendasid korraga pesast välja, neljakesi,
tegid lava kohal ühe tiiru
ja kihutasid õue, taeva alla.
Kui hästi nemad juba lendavad,
mis siis, et see oli neil alles esimene proov!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar