Mäe taha

Ei olegi see suvi sooja sisse saanud,

hommikud on aina ja aina kas sompus

või siis külmad ja udused.

Ja ometi on see ilus suvi.

Võib-olla kõige ilusam.

Nagu kõik elu suved.

Aga Sass ja Garmen sõitsidki eile ära,

nende auto kadus selle mäe taha, 

mis eraldab meie suveteatrimaailma

kogu muust maailmast.

Kõik, mis kaob ja kes kaovad

sinnapoole, kaovad justkui lõpmatusesse.

Oli just varajane õhtu, 

kirjutasin oma aidas kirja,

kui nad äkki ilmusid mu akna taha.

Nad pole kunagi niimoodi ilmunud,

aga ma ikka ei taibanud.

Kutsusin nad sisse.

Garmen ütles, et nad ootavad veel

Marguse ka ära.

Ja ma ikka ei taibanud.

Siis taipasin.

Teadsin ju küll, et varsti nad sõidavad.

Aga lahkumistega on ikka nii, 

et nad on alati ees,

veel terve nädal, veel terve päev,

terve tund, terve minut.

Kõike jõuab veel öelda.

Ja siis käivad autouksed,

siis puhub tuul tolmupilve üle välja laiali.

Ongi läinud.

Ongi lõppenud miski.

Ja seda ei tulegi enam.