Õuel

Eile enne suure läbimängu algust, õhtul kuue-seitsme ajal,

kui üks arvuti ei läinud saalis käima

ja õuel oli nii soe ja mõnus,

mõtlesin, et pole ilusamat teatrit kui teater,

mis sünnib niisama puhtast rõõmust,

juhuslikult, muuseas,

kuigi ka see kergus ja koosolemise rõõm, 

eks need ole tegelikult proovisaalist pärit,

neist päevadest, mis seal koos vaeva on nähtud.

Kunstist. 

Kunstist võib sündida suur loomulikkus.

Sest loomulikkus pole üldse lihtne,

seda ma võin teile kinnitada.

Ta on lihtne ainult siis, kui ta on käes.

 Läbimängus,

mis oligi esimest korda täiesti loomulik,

 juhtus igatahes muuhulgas aga see,

kohe alguses Pääru libises ja tegi oma põlvele häda.

Ta läbis küll uljalt ja nii, 

et lonkamist ega valu üldse näha polnud,

terve etenduse

ja oli pärastki rõõmsa näoga.

Aga ikkagi.

Mitte et ma muretseksin lonkava Ekke Moori pärast.

Ei! 

Päärul on see osa nii ihus ja hinges juba,

et kui teeks seda ka terve etenduse voodis lamades

ja ainult pisut pead tõstes

(vaid korra tõuseks istuli ja see oleks

seninägematu kulminatsioon!),

oleks ta huvitav ja veenev.

Võib-olla veel siis eriti — 

kui miski väline ei laseks tal teha kõike seda, mis ta teeb

ja ta peaks kõike seda tegema kuidagi teisiti, 

välise kiuste.

Aga ikkagi.

Enda kannatused ja valu

kunsti nimel

tunduvad alati naeruväärsed,

tühised ja ära teenitud.

Aga teise oma näha.

See on valus. 

Aga muidu, ikkagi

läheb see aeg siin iga päevaga aina ilusamaks.

Nii et isegi karta enam ei julge,

ainult lähed.