Rekvisiit

Üllatus on teatrile olemuslik

ja nii osutus minu ettekujutus,

et tulevad töömehed

ja ehitavad üles publikupoodiumid,

täiesti valeks. Või vähemalt pooleldi,

sest tulid ainult Pääru, Margus ja Raimond,

ma ise olin juba kohal.

Aga teatris on tähtsamaidki töid kui lavapoisi oma

ja eile ülendati mind pidulikult

vanemrekvisiitori ametikohale. 

Kaval Sass!

Eks ta tea minu nõrkust kõlavate tiitlite

ja ametinimetuste vastu.

Vaevalt ma muidu 

oleksin viitsinud selle kuuri alt leitud roostes kaaluga 

nii palju vaeva näha.

Sest roostes ta oli, täitsa roostekäkk kohe,

kahju et ei pildistanud enne

(koledat asja ei tule ju pähegi pildistada),

nüüd ei usu keegi, kui palju vaeva ma nägin

selle rekvisiidi kraapimise, nühkimise ja poleerimisega.

Paraku! Rekvisiitori töö, kuigi auväärne,

on teatris üks neist nähtamatutest. 

Seda kaalu aga hakkasin nende paari tunni jooksul, 

mis ma teda puhastasin, 

lausa armastama. 

Kui peen töö, kindlasti läinud sajandi algusest,

ja ta kaalub ikka veel, püsib tasase pinna peal

kenasti tasakaalus!

Pealtnäha on ta vana ja raske,

aga tema kausid liiguvad nii õrnalt ja kergelt

üles ja alla, langegu ühele neist vaid linnusulg!

Vähemalt selle kaaluga 

Ekke Moor

petta ei saa.