Roos

Nõnda räägib Aleksander: Kas oled näinud, kuidas puhkeb roos? Igal hommikul aeda rutates näed öö jooksul puhkenud uusi õisi – pruutkleidi-valgeid, teekollaseid, eharoosasid, huulepunaseid ning harva isegi musti nagu veri. Nad on nii kaunid ja puhtad, ikka üksik õis säravais kastepisarais, otsekui nende sünd oleks olnud heitlik ja valus.

 

Tahaksid iga valget, roosat ja punast painutada oma huulte manu ja hingata talle oma soojust. Kuidas aga puhkeb roos? Jääd öösiks aeda, istud mõne hübriidi alla ning vaatad põksuva südamega, kogu tähelepanu ja hool vaid pungal. Ootad põnevusega, silmi hetkekski pööramata, kunas rohelised lehekesed hakkavad pikkamisi lahti kooruma, taanduma ning moodustama õiele otsekui kausikest alla.

Öö on nii imevaikne ja soe, kuuled isegi putuka aeglast siblimist kasteheinas, mõne põrnika salajast käiku mööda tüve ülespoole, isegi lehekeste sosin kostab nagu armuavaldus tütarlapse akna taga. Öö möödub kiiresti hommikule vastu rutates.

Näed, seal tõusis päike ning kogu taevas on õitsemise punetuses, sa vaatad – ning äkki märkad, et roosidel on puhkenud hulk, hulk uusi õisi. Millal ja kuidas. Nõnda, minu kallis ja ainus, on ka armastusega: ei iial sa tea, kus tuleb ta ja kuidas. Sa märkad vaid äkki kohkudes, et käes tongi ja on puhkenud õitsele sinu südames!

August Gailit Ekke Moor