Kuid ütle mulle siiralt ja valeta...

Juba eile hommikupoole valitses siin õuel

nagu mingi tühjus. 

Veel kell üksteist ja veel kell kaksteist

kõmpis vaid keegi ilma nähtava sihita 

kuhugi.

Proovi

ei alanudki

enam.

Ja sellised hakkavad nüüd olema need hommikud.

Vaiksed ja suvised, valmis.

Katariina õmblustuba,

mis oli aina täis riideribasid, niite, kiltse ja kaltse,

poolikuid kostüüme,

Katariina enda käimist ja jooksmist,

tema õmblusmasina vurinat,

näitlejannade kahtlevaid hüüatusi

(ei, ma ei tea, see pole ikka päris see!),

on nüüd vaikne ja korras.

Ainult need kostüümid,

mis kõrvale heideti,

ripuvad puu peal,

tasased ja natuke solvunud.

Sealt, tema aknast paistab kauge algus,

see väli ja tee,

kus me kevadel toomingate ajal

filmisime hobust Džabot, 

kes oli kavalam veelgi kui mustlane,

rääkimata peremees Üüvest.

Ja siit paistab, ei mitte lõpp, vaid suvi.

Sest ei ole meil käsil ei esimene ega viimane lugu,

ei maailma loomine ega jumalate hukk,

vaid keskapaik,

inimese elu.

See, mis jääb lõpu ja alguse, 

see, mis jääb meie kahe, 

minu ja sinu

vahele. 

Seal toimub kõik.

Ka teater.

...

Esietendus algas,

enne kui vedama sai,

kuidagi kõhklevalt,

sest esietendusel liitub ju ikka trupi ärevus

premjääripubliku

erilise kõhkleva silmanurgastvaatamisega,

sest seltskonnainimesel, paraku,

kui ta pole just tõeline suverään,

on kange valu ära haista,

milliseks kujuneb selle asja suhtes üldine

ja siis üldkehtiv hoiak.

Ja see tuleb ära haista nii lennult, 

et see siiralt ja valeta 

tunduks kohe enda isikliku arvamusena.

Aga seegi on inimlik,

midagi meie vahel.

Aga teine etendus eile

läks juba nii, nagu ta minema hakata võiks.

Kõik stseenid olid kuidagi erksamad

kui proovides.

Tavaliselt hakkavad näitlejate lisandused

lavastust vaikselt lammutama.

Aga kui põhi on tõeliselt tugev ja lai,

siis nad ehitavad hoonet edasi,

selleks, milleks ta saada võiks.

Ja meie?

Milleks võiksime saada meie sinuga?

Ütle mulle.

Kuid ütle siiralt ja valeta.