Kolmapäev, 22. juuli 2015

Jocelyn (ühe rekvisiidi lugu)

Kord hea mitu aastat tagasi helistas mulle keegi proua,
keda ma ei tundud, ja pakkus,
et kas ma ei taha tulla vaatama
tema emast jäänud prantsuskeelseid raamatuid.
Läksin, kuid ilmselt proua pettumuseks
ei viinud kaasa kuigi palju. 
Seal oli ilusaid raamatuid,
aga enamasti selliseid, millest ma teadsin,
et ega ma neid vist kunagi ei loe.
Tõin ja panin nad riiulisse, nüüd on nad kolitud
Järvamaalt Hiiumaale,
aga lugenud pole ikka vist ühtegi.


Aga.
Vahel läheb raamatuid tarvis ka siis,
kui neid ei loegi.
Ja ma ei mõtle ei tulehakatust ega plotskikeeramist.


Millalgi proovide keskel käisin korra kodus
ja tõin kaasa ühe peotäie raamatuid,
umbes, köite suuruse ja välimuse järgi,
sest tükis on käigus päris mitu raamatut
ja nad ei tohi olla liiga suured
ega rasked, aga võiksid ikka olla kuidagi ilusad.
Seda punaste kaantega Lamartine'i poeemi Jocelyn
(õieti selle poeemi esimest köidet, teist mul polegi)
mõtlesime alguses kasutada
praostiproua luuleraamatuna,
mille ta Ekkele kingib.
Aga siis läks nii, et sellest sai hoopis see raamat, 
mis "on olemas algusest peale".
Kuidas täpselt ja mida sealt loetakse,
ma ei ütle.
Sest liiga palju ei maksa ka ära rääkida.


Raamatut ma muidugi natuke siit ja sealt lugesin,
et veenduda: romantiline ja õilis,
kaunis voolav värss,
aga ega ma seda kunagi läbi ikka ei loe.
Kuigi näe, see (ilmselt von) Sievers,
kes ta kunagi siiamaile on toonud
(huvitav, kas salaja, sest "revolutsioonilise Lamartine'i
teosed pidid Venemaal keelatud olema)
on teda isegi lugenud, võib-olla lausa läbi.


Igatahes on ta oma ilusa XIX sajandi käekirjaga
servale sõnatõlkeid kirjutanud. 
Pidi ikka igav olema neil sakstel!
Või siis oligi see selle aja moodne ja põnev kirjandus.
Kas sa Jocelyni oled juba lugenud?
Lmartine? 
Mm-mh. 
On sul või? (Sosinal, ringi vaadates.) Kust sa said?



Eile, enne kui ma lahti tulnud kõiteselja
(see oli juba enne etendusi lahti)
tagasi liimisin,
uurisin sinna alla kleebitu ajalehepaberit.
See oli saksakeelne leht, kus avaldati
mingeid Riia ametlikke teadaandeid.
Nii et selle punase kalinguri lasi too 
revolutsiooniline Sievers 
Lamartine'ile selga õmmelda
siinsamas Liivi- või Eestimaal. 
Millal, ei tea. 
See on Jocelyni algväljaanne, 
Lamartine oli siis veel eksiilis.

Keegi on veel oma nime kirjutanud raamatu lõppu
aastal 1918.

Ja siis, 1946. aastal on selle kuskilt antikvariaadist
viie sõjajärgse rubla eest
saanud endale Leete Rahu,
kelle tütre käest ta lõpuks minu kätte sattus.
Sõja ajal ja pärast sõda olevat siinmail
palju seda sakstest jäänud peent raamatukraami
ringi liikunud.
Ja kuhu see kõik on kadunud?
Kõik need mõisate ja linna aadlimajade
suured raamatukapitäied ilusaid köiteid?


Alles nüüd, kui võtsin käsile selle köite parandamise,
uurisin viimaks (sisukokkuvõtetest, mis netist leidsin),
millest see lugu siis tegelikult ka jutustab ja kes see Jocelin siis oli.



Poeem on kirjutatud kui "külaküree salajane päevik", millele autor on mõistagi leidnud. Too küree, Jocelyn, on olnud preestriseminari õpilane, kui puhkes 1789. aasta revoltusioon. Ta põgeneb terrori eest kaugele mägedesse, Alpidesse ja varjab ennast Koktakoopas. Kohalik külapreester toob talle süüa. Lihtne elu looduse keskel, mägedes, puhaste ojade ja lumiste tippude lähedal. Siis ühel päeval ilmub tema koopasse üks teine revolutsioonipõgenik, noormees Laurence. Nüüdsest ei ole Jocelyn enam üksi, nende vahel kasvab sõprus, mis muudkui kasvab ja kasvab, taustaks ikka needsamad mäed, kosed ja metsikud äikesed. Ja siis, kui sõprus on kasvanud juba väga suureks, selgub. Selgub, et Laurence on hoopiski tütarlaps. Nüüd oleks sõprus saanud kasvada veelgi, veelgi suuremaks, kui mitte just siis ühel päeval ei oleks tulnud kutse ja käsk Jocelyni vaimulikult isalt, seminariülemalt, kes on vanglas suremas. Jocelyn tõttab tema surivoodile ja seal, vangikongis, pühitseb vaimulik isa Jocelyni preestriks, et ta saaks talle armulauda anda ja viimset võidmist teha. Puhtusetõotuse andnud Jocelyn peab nüüd unustama Laurence'i. Ta pöördus tagasi Alpidesse, revolutsioonitormid vaibuvad ja temastki saab vaikne külaküree. Omamoodi leiab ta rahu. Laurence aga, tema andub unustuse leidmiseks seltskondlikule lõbule ja meelelahutusele. Nii nad elavad, kumbki omas maailmas, kumbki teisest midagi teadmata. Kuni mõne või mõneteistkümne aasta pärast jääb Laurence haigeks ja tunneb surmatunni ligi olevat. Ja et veel viimast korda näha seda paika, kus nad olid kord olnud koos nii õnnelikud ja vabad, midagi teadmata, mis nad on või mis toob neile elu, reisib ta Alpidesse ja otsib üles Kotkakoopa. Ning tundes vajadust pihtida, läheb ta sealt kohalikku külakirikusse ja istub pihitooli. Mees, seal kapis, võre taga, on muidugi Jocelyn. Niisugune on nende kohtumine ja jumalagajätt.

1888. aastal tegi Bénjamin Goddard Jocelynist ooperi (fantaseerin, et ehk ostis too Sievers tolle siis juba vana raamatu alles sajandi lõpul, olles kusagil Euroopas just vaadanud Goddard'i parajasti moodsat ooperit), tänapäeval teatakse sellest põhiliselt tenoriaariat, hällilaulu "Oh! Ne t'éveille pas encore!" (Oh ära ärka veel!), inglise keeles laialt tuntud kui "Angels guard thee".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar