Teisipäev, 30. juuni 2015

Contre jour


Suveteater 


on ühe mehe sarnane,


kes leidis ükskord talvel oma taskust
paar peenrakurgi- või suvikõrvitsa seemet


ja mõtles, oot-oot,


tuleb kevad, ilmad lähevad soojaks
ja linnud hakkavad laulma, 
ma teen nad õige maha, 
eks ole näha, kas lähevad idanema.



Ja ta tegi.


Ja eks suvel nähtud seal peenra peal kasvamas 
ühte ja teist.
Ja saadi süüa ja kiideti,
et on küll head kurgid, 
on küll head kõrvitsad
ja salat ja sibul ja till. 


Ja siis sai suvi mööda


ja päevad läksid jälle lühikeseks
ja valgus ei paistnud enam sisse küüni tagumisest uksest
ja seda lugu ei mäletanud enam keegi.

Esmaspäev, 29. juuni 2015

Luuletus


Eilse proovi sündmus minu jaoks oli see, 
et Kaie luges praostiprouana luuletuse,
mida tekstis polnud.
Aga ma olin kirjtuades küll mõelnud, et ta võiks
ju ühe luuletuse seal lugeda ka,
kui tal juba luuleraamat käes on.
Aga ma ei osanud mõelda, millise.
Sest kui oleks kirjutanud talle luuletuse,
oleks see olnud luuetuse paroodia,
nii nagu nätlejad alati mängivad halbu näitleaid,
kui nad peavad mängima näitlejat.
Aga nii oli hea. Ta ise võttis ühe,
üsna juhuslikult, 
nagu ta väitis.


Aga Ingelandi maanteeäärtes 


on käes 
see kõrgsuve tõsine, vaga, pruutlik
õitsemine:
kurerehad, lodjapuud, ebajasmiinipõõsad,
üleni kreemikasvalged 
kusagil mahajäetud taluõuede suurte puude all,
aga nende lõhna on täis terve maantee,
kuni külani, käänakuni välja.
Või siis jääb see lõhn su hinge.

Pühapäev, 28. juuni 2015

Esimese päeva õhtu


On jälle suvehari, on õhtu, 
ja kerkib jälle neid suuri heledaid maailmu
nende väljade ja võsade kohale,
mägesid, mida saab näha
ja kuhu poole saab minna,
aga mida ei ulata ühegi käsi,
mida ei astu iial kellegi jalg.
Nad on ilusad, 
sest on suvi, on õhtu
Ingelandis.


Ja ennäe, seal luuakse vanadest sõnadest
ja uutest kujutlustest
veel ühte maailma,
mida samuti olemas pole ja kus keegi elada ei saa,
aga mis ometi peab sel suvel
aitama kanda meie elude koormat.
Koormat?
Ka seda ju polegi!


Aga oi kui palju on mõtteid
iga maailma alguses!


Ja kui vähe neid tegelikult vaja läheb,
et maailm heliseks.


Vaene lavastaja
sel Ingelandi esimesel proovipäeval,
mis pole tegelikult üldse esimene,
aga on esimene siin,
kus see kõik peab sündima,
kus see kõik peab üles ehitatama,
kus inimeste mõtetest ja tunnetest ja kujutlustest
peab sündima üks kooskõla,
üks helin!


Aga on suvi, on õhtu,
raamatud dramaturgi aidas laua peal
on vakka, isegi Pierrot sel postkaardil,
mis juhtumisi raamatu vahelt välja tuli,
tervitus ühest kadunud suvest,
ei tinista oma pilli. 


Need meie suvised eluasemed,
meie Ingelandi toad,
mis pärast on olemas veel ainult unenägudes.



Aga praegu on suvi, on õhtu



Läänemaa väga vaiksetel väljadel


ja lavastaja, oh, lavastaja,
peab leidma selle suve kerge tee,
selle suve kaduva harmoonia.

Täna varahommikul nägi ta välja peal 
valget vikerkaart.
See oligi Ingeland, ütlesin.