Ehitamine

 Eile läks pool päeva, hommikust, 

nojah, hilisest suveteatrihommikust,

kuni kella kolmeni 

(ja Tõnu ja poisid tegid veel pärast lõunat edasi!)

ehitamise peale.

Sest teater, jumal paraku,

on muuseas ka üks igavesti materiaalne värk.

Mis viga on kirjutada näidendisse sisse

 "väikene lava".

Kirjutada on üldse kerge.

Aga siis tuleb oma kirjutatu, oma öeldu

sul oma kätega teoks teha. Eh!

Inimene ikka ainult mõtleb endale välja

kõik vaeva ja töö!

Ühesõnaga, ehitasime putkat sinna küüni taha,

poisid tegid üles lae alla silda,

mida mööda tegelane saab eeterlikult lahkuda.

(Aga plankude ja käetoe monteerimine

seal lae all palavas 

oli kõike muud kui eeterlik.)

Nojah, päris teatris on selle jaoks lavapoisid ja puussepad

ja kes seal kõik on. Suveteatris on trupp.

Kuigi muidugi teatris justnimelt see pärisehitamine,

katuse löömine ja lavaluugi valmistamine

(tegin ise algusest lõpuni!)

pole päris. 

Päris on just selle ehitamine, millest midagi ei jää:

stseenide.

Ja kuigi see palavas laudade löömine

pole teab mis lust, 

on mul sellest "väikesest lavast",

mille kergemeelselt näidendisse kirjutasin,

jällegi lusti ka, 

vähemalt seni, kuni ta pole päriselt valmis,

kuni ta on tagant lahti ja õhtuses proovis

paistab sealt päike sisse,

nii et muidugi midagi ei näe,

ei stseeni, ei näitlejat,

kuigi minu arust näeb küll ja rohkemgi.

Ja valgus on loomulik, elav. Ma saan pilti teha.

Teatrivalguses ma enam ei oskaks.

Muidugi ei olnud ka see esimene pilt,

Kaspar labidaga,

mitte sellest "päris" töötegemisest, 

vaid oli päris töötegemisest: osa stseenist.