Ja et mu jutt teatrijänesest
ei tunduks tühjade sõnadena
(ja Jumal hoia, väljamõeldisena!)
siis olgu siin see tänahommikune,
kuigi udusevõitu pilt
(jänes tsentris — kes kohe ei näe).
Sest nii ta tuligi, see selle suve Ingelandi
viimane hommik,
üsna nagu esimenegi, jänesega,
taevas, kui tsiteerida meie vana head Auguste'i,
"õitsemise punetuses" —
jah, ta oleks jälle õitsemise punetuses,
kui selles udus, neis pilvedes,
selles rohus ja takjates,
neis karjamaa-aia postides
ei oleks juba liiga palju
sügise punetust.
Eile õhtul, kõndides mööda Kullamaa teed
(mu jalgratastki ju pole enam siin!)
nägin esimest korda sel sügisel,
vabandust, sel suvel,
pihlakaid.
Ja täna siis tuleb viimast korda sel suvel
see kirju lint selle tee ette vedada.
Täpselt kell neli,
kui tulevad esimesed autod,
nagu alati.
Ja nagu mitte kunagi enam
sel suvel.
Sest,
jah, jälle,
nagu igal aastal
nende noore Viivi Luige
vanade sõnadega:
Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.
