Pühapäev, 9. august 2015

Ja...


Ja et mu jutt teatrijänesest
ei tunduks tühjade sõnadena
(ja Jumal hoia, väljamõeldisena!)
siis olgu siin see tänahommikune,
kuigi udusevõitu pilt
(jänes tsentris — kes kohe ei näe).


Sest nii ta tuligi, see selle suve Ingelandi
viimane hommik, 
üsna nagu esimenegi, jänesega,
taevas, kui tsiteerida meie vana head Auguste'i,
"õitsemise punetuses" —


jah, ta oleks jälle õitsemise punetuses,



kui selles udus, neis pilvedes,
selles rohus ja takjates,
neis karjamaa-aia postides
ei oleks juba liiga palju
sügise punetust.


Eile õhtul, kõndides mööda Kullamaa teed
(mu jalgratastki ju pole enam siin!)
nägin esimest korda sel sügisel,
vabandust, sel suvel,
pihlakaid.

Ja täna siis tuleb viimast korda sel suvel
see kirju lint selle tee ette vedada.
Täpselt kell neli,
kui tulevad esimesed autod,
nagu alati.
Ja nagu mitte kunagi enam
sel suvel.


Sest,


jah, jälle, 
nagu igal aastal
nende noore Viivi Luige
vanade sõnadega:

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.

Neljapäev, 6. august 2015

Kiirgliblikad


Kiirgliblikad lehvimas kuumuses,


mungalillekuhilad trepi ees,


floks —

kas aeg ongi küps
 juba suvelõpusalmideks?

Üksainus etendus veel,
üskainus kord veel minna
läbi illusioonide värava, sinna, kaugele,
Ingelandi

...


Pühapäev, 2. august 2015

Augusti kuu


Ma ei tea, 
siiski vist on nii,
asjad, mis tehakse vabast tahtest, 
spontaanselt,
ilma mingi välise sunnita, 
tulevad ikka kõige paremad välja. 
See eilne sõprade etendus oli igatahes seni
kõige lendavam. 
Öösel õue peal, kuuvalges,
ütles Kaspar, et alguses
oli ka täiskuu.
Täpsustasin pedantselt, 
et mitte päris alguses, vaid 2. juulil.
Aga tegelikult oli Kasparil õigus.
See oli alguses,
see oli ammu,
see oli 
eelmises elus.


Ja nüüd juba hakkab seegi kuu
servast sulama. 
Aga ta käib kõrgelt.
Eelmine, südasuve oma
veeres madalas mööda latvasid, mööda viljakõrsi,
see juba tunneb, et tulemas on tema riik:
sügise.

Täna on siis mõnes mõttes viimane etendus.
See 9. august, see on juba justkui lisaks, eraldi.
Siis ei tulda siia enam ööseks,
siis ei jääda enam hommikuks,
ei nähta enam seda kuud,
millest on saanud kõhnuke sirp
augustihommiku taevas.

Loodetavasti on tol päris viimasel etendusel
ritsikad kohal juba täies koosseisus.
Nende hääl, imelik, sobib igasse vaiksesse pilti. 
Ja teistes seda ei kuule.

Laupäev, 1. august 2015

Täna 1.08 lisaetendus kell 19.00

Eile pärast etendust
puhkes Ingelandi pardal
taas mäss.
Vaba päeva vastu!
See näis korraga kõigile
kohutava raiskamisena,
see etendusevaba õhtu täna,
kui ometi saaks ju minna 
veel üks kord
sellesse,
sinna.

Varsti on ju niikuinii sügis
ja talv
ja Ingelandist saab jälle
võidunud osaraamat,
rekvisiidid pappkastis,
mõni mälestus
ühest elu õnnelikust suvest.

Aga täna veel on see võimalik.

Pealegi on niimoodi järjest teha hea,
saab jälle õige rütmi kätte, 
selle kõige peenema ja täpsema tunde.
Siit ära minnes see ikka natuke hajub.
Õrn on Ingeland.

Ühesõnaga, tuleb täna kes tuleb,
ja kõik on muidugi oodatud,
meie oleme igal juhul kohal.
See tundub nii loomulik.
Kus siis veel?