Jocelyn (ühe rekvisiidi lugu)

Kord hea mitu aastat tagasi helistas mulle keegi proua,

keda ma ei tundud, ja pakkus,

et kas ma ei taha tulla vaatama

tema emast jäänud prantsuskeelseid raamatuid.

Läksin, kuid ilmselt proua pettumuseks

ei viinud kaasa kuigi palju. 

Seal oli ilusaid raamatuid,

aga enamasti selliseid, millest ma teadsin,

et ega ma neid vist kunagi ei loe.

Tõin ja panin nad riiulisse, nüüd on nad kolitud

Järvamaalt Hiiumaale,

aga lugenud pole ikka vist ühtegi.

Aga.

Vahel läheb raamatuid tarvis ka siis,

kui neid ei loegi.

Ja ma ei mõtle ei tulehakatust ega plotskikeeramist.

Millalgi proovide keskel käisin korra kodus

ja tõin kaasa ühe peotäie raamatuid,

umbes, köite suuruse ja välimuse järgi,

sest tükis on käigus päris mitu raamatut

ja nad ei tohi olla liiga suured

ega rasked, aga võiksid ikka olla kuidagi ilusad.

Seda punaste kaantega Lamartine'i poeemi Jocelyn

(õieti selle poeemi esimest köidet, teist mul polegi)

mõtlesime alguses kasutada

praostiproua luuleraamatuna,

mille ta Ekkele kingib.

Aga siis läks nii, et sellest sai hoopis see raamat, 

mis "on olemas algusest peale".

Kuidas täpselt ja mida sealt loetakse,

ma ei ütle.

Sest liiga palju ei maksa ka ära rääkida.

Raamatut ma muidugi natuke siit ja sealt lugesin,

et veenduda: romantiline ja õilis,

kaunis voolav värss,

aga ega ma seda kunagi läbi ikka ei loe.

Kuigi näe, see (ilmselt von) Sievers,

kes ta kunagi siiamaile on toonud

(huvitav, kas salaja, sest "revolutsioonilise Lamartine'i

teosed pidid Venemaal keelatud olema)

on teda isegi lugenud, võib-olla lausa läbi.

Igatahes on ta oma ilusa XIX sajandi käekirjaga

servale sõnatõlkeid kirjutanud. 

Pidi ikka igav olema neil sakstel!

Või siis oligi see selle aja moodne ja põnev kirjandus.

Kas sa Jocelyni oled juba lugenud?

Lmartine? 

Mm-mh. 

On sul või? (Sosinal, ringi vaadates.) Kust sa said?

Eile, enne kui ma lahti tulnud kõiteselja

(see oli juba enne etendusi lahti)

tagasi liimisin,

uurisin sinna alla kleebitu ajalehepaberit.

See oli saksakeelne leht, kus avaldati

mingeid Riia ametlikke teadaandeid.

Nii et selle punase kalinguri lasi too 

revolutsiooniline Sievers 

Lamartine'ile selga õmmelda

siinsamas Liivi- või Eestimaal. 

Millal, ei tea. 

See on Jocelyni algväljaanne, 

Lamartine oli siis veel eksiilis.

Keegi on veel oma nime kirjutanud raamatu lõppu

aastal 1918.

Ja siis, 1946. aastal on selle kuskilt antikvariaadist

viie sõjajärgse rubla eest

saanud endale Leete Rahu,

kelle tütre käest ta lõpuks minu kätte sattus.

Sõja ajal ja pärast sõda olevat siinmail

palju seda sakstest jäänud peent raamatukraami

ringi liikunud.

Ja kuhu see kõik on kadunud?

Kõik need mõisate ja linna aadlimajade

suured raamatukapitäied ilusaid köiteid?

Alles nüüd, kui võtsin käsile selle köite parandamise,

uurisin viimaks (sisukokkuvõtetest, mis netist leidsin),

millest see lugu siis tegelikult ka jutustab ja kes see Jocelin siis oli.

Poeem on kirjutatud kui "külaküree salajane päevik", millele autor on mõistagi leidnud. Too küree, Jocelyn, on olnud preestriseminari õpilane, kui puhkes 1789. aasta revoltusioon. Ta põgeneb terrori eest kaugele mägedesse, Alpidesse ja varjab ennast Koktakoopas. Kohalik külapreester toob talle süüa. Lihtne elu looduse keskel, mägedes, puhaste ojade ja lumiste tippude lähedal. Siis ühel päeval ilmub tema koopasse üks teine revolutsioonipõgenik, noormees Laurence. Nüüdsest ei ole Jocelyn enam üksi, nende vahel kasvab sõprus, mis muudkui kasvab ja kasvab, taustaks ikka needsamad mäed, kosed ja metsikud äikesed. Ja siis, kui sõprus on kasvanud juba väga suureks, selgub. Selgub, et Laurence on hoopiski tütarlaps. Nüüd oleks sõprus saanud kasvada veelgi, veelgi suuremaks, kui mitte just siis ühel päeval ei oleks tulnud kutse ja käsk Jocelyni vaimulikult isalt, seminariülemalt, kes on vanglas suremas. Jocelyn tõttab tema surivoodile ja seal, vangikongis, pühitseb vaimulik isa Jocelyni preestriks, et ta saaks talle armulauda anda ja viimset võidmist teha. Puhtusetõotuse andnud Jocelyn peab nüüd unustama Laurence'i. Ta pöördus tagasi Alpidesse, revolutsioonitormid vaibuvad ja temastki saab vaikne külaküree. Omamoodi leiab ta rahu. Laurence aga, tema andub unustuse leidmiseks seltskondlikule lõbule ja meelelahutusele. Nii nad elavad, kumbki omas maailmas, kumbki teisest midagi teadmata. Kuni mõne või mõneteistkümne aasta pärast jääb Laurence haigeks ja tunneb surmatunni ligi olevat. Ja et veel viimast korda näha seda paika, kus nad olid kord olnud koos nii õnnelikud ja vabad, midagi teadmata, mis nad on või mis toob neile elu, reisib ta Alpidesse ja otsib üles Kotkakoopa. Ning tundes vajadust pihtida, läheb ta sealt kohalikku külakirikusse ja istub pihitooli. Mees, seal kapis, võre taga, on muidugi Jocelyn. Niisugune on nende kohtumine ja jumalagajätt.

1888. aastal tegi Bénjamin Goddard Jocelynist ooperi (fantaseerin, et ehk ostis too Sievers tolle siis juba vana raamatu alles sajandi lõpul, olles kusagil Euroopas just vaadanud Goddard'i parajasti moodsat ooperit), tänapäeval teatakse sellest põhiliselt tenoriaariat, hällilaulu "Oh! Ne t'éveille pas encore!" (Oh ära ärka veel!), inglise keeles laialt tuntud kui "Angels guard thee".

Mäe taha

Ei olegi see suvi sooja sisse saanud,

hommikud on aina ja aina kas sompus

või siis külmad ja udused.

Ja ometi on see ilus suvi.

Võib-olla kõige ilusam.

Nagu kõik elu suved.

Aga Sass ja Garmen sõitsidki eile ära,

nende auto kadus selle mäe taha, 

mis eraldab meie suveteatrimaailma

kogu muust maailmast.

Kõik, mis kaob ja kes kaovad

sinnapoole, kaovad justkui lõpmatusesse.

Oli just varajane õhtu, 

kirjutasin oma aidas kirja,

kui nad äkki ilmusid mu akna taha.

Nad pole kunagi niimoodi ilmunud,

aga ma ikka ei taibanud.

Kutsusin nad sisse.

Garmen ütles, et nad ootavad veel

Marguse ka ära.

Ja ma ikka ei taibanud.

Siis taipasin.

Teadsin ju küll, et varsti nad sõidavad.

Aga lahkumistega on ikka nii, 

et nad on alati ees,

veel terve nädal, veel terve päev,

terve tund, terve minut.

Kõike jõuab veel öelda.

Ja siis käivad autouksed,

siis puhub tuul tolmupilve üle välja laiali.

Ongi läinud.

Ongi lõppenud miski.

Ja seda ei tulegi enam.

Kullamaal

Et rekvisiitoriõpilasel (end. "vanemrekvisiitoril")

on vaba päev,

rekvisiidid puhkavad oma ilusas roosidega kapikeses,

siis võttis ta ette palverännaku

kihelkonna südamesse,

maa muistsete isandate juurde.

Sest seal puhkavad nemad,

need kirikuliste jalgadest

tasaseks tallatud rüütlid

koos kõigi oma 

aksessuaaridega

(prantsuse keeles on rekvisiitor

accessoiriste),

väsinud pead kivist suripadjal,

need kunagised kuulsad näitlejad
elu näitelaval,

loobunud vastu tahtmist

oma rollist, nimest ja näost.

Miskipärast on vaid see isand

kiriku eeskotta püsti tõstetud,

nagu võtaks ta seal külalisi vastu.

Kohanäitaja?

Aga miks ei võinud Ekke Moor

oma mereäärsest Ingelandist tulles

jõuda ühel suvepäeval 

just selle pastoraadi juurde?

Praost Odja?

Pole enam siin.

Ja Kadi on korviga saadetud

surnuaiast pärnaõisi korjama,

nagu poleks köögitüdrukul niigi palju tööd.

Kus nad kõik on?

See kirikuseina sisse müüritud ingel

oleks ehk võinud neid näha,

kuid tal vaid ammu ei oleks enam silmi.

Ka praosti ja praostiproua hauad 

on nähtavasti rohu sisse kadunud,

sest muidugi polnud neil surres 

enam sentigi hinge taga,

nii et kogudus vaid halastusest

puuristi pani. 

Sest ainult kõrgest soost isikud,

nagu see sündinud krahvinna,

peavad kartma,

et nende patul ja upsakusel

veel sajandite pärastki

meelest minna ei lasta.

Aga maantee on pikk ja lai nagu alati,

seda mööda

mahuvad minema kõik.

Kuid ütle mulle siiralt ja valeta...

Juba eile hommikupoole valitses siin õuel

nagu mingi tühjus. 

Veel kell üksteist ja veel kell kaksteist

kõmpis vaid keegi ilma nähtava sihita 

kuhugi.

Proovi

ei alanudki

enam.

Ja sellised hakkavad nüüd olema need hommikud.

Vaiksed ja suvised, valmis.

Katariina õmblustuba,

mis oli aina täis riideribasid, niite, kiltse ja kaltse,

poolikuid kostüüme,

Katariina enda käimist ja jooksmist,

tema õmblusmasina vurinat,

näitlejannade kahtlevaid hüüatusi

(ei, ma ei tea, see pole ikka päris see!),

on nüüd vaikne ja korras.

Ainult need kostüümid,

mis kõrvale heideti,

ripuvad puu peal,

tasased ja natuke solvunud.

Sealt, tema aknast paistab kauge algus,

see väli ja tee,

kus me kevadel toomingate ajal

filmisime hobust Džabot, 

kes oli kavalam veelgi kui mustlane,

rääkimata peremees Üüvest.

Ja siit paistab, ei mitte lõpp, vaid suvi.

Sest ei ole meil käsil ei esimene ega viimane lugu,

ei maailma loomine ega jumalate hukk,

vaid keskapaik,

inimese elu.

See, mis jääb lõpu ja alguse, 

see, mis jääb meie kahe, 

minu ja sinu

vahele. 

Seal toimub kõik.

Ka teater.

...

Esietendus algas,

enne kui vedama sai,

kuidagi kõhklevalt,

sest esietendusel liitub ju ikka trupi ärevus

premjääripubliku

erilise kõhkleva silmanurgastvaatamisega,

sest seltskonnainimesel, paraku,

kui ta pole just tõeline suverään,

on kange valu ära haista,

milliseks kujuneb selle asja suhtes üldine

ja siis üldkehtiv hoiak.

Ja see tuleb ära haista nii lennult, 

et see siiralt ja valeta 

tunduks kohe enda isikliku arvamusena.

Aga seegi on inimlik,

midagi meie vahel.

Aga teine etendus eile

läks juba nii, nagu ta minema hakata võiks.

Kõik stseenid olid kuidagi erksamad

kui proovides.

Tavaliselt hakkavad näitlejate lisandused

lavastust vaikselt lammutama.

Aga kui põhi on tõeliselt tugev ja lai,

siis nad ehitavad hoonet edasi,

selleks, milleks ta saada võiks.

Ja meie?

Milleks võiksime saada meie sinuga?

Ütle mulle.

Kuid ütle siiralt ja valeta.

Esietenduse päeva hommik suveteatris

Õuel

Eile enne suure läbimängu algust, õhtul kuue-seitsme ajal,

kui üks arvuti ei läinud saalis käima

ja õuel oli nii soe ja mõnus,

mõtlesin, et pole ilusamat teatrit kui teater,

mis sünnib niisama puhtast rõõmust,

juhuslikult, muuseas,

kuigi ka see kergus ja koosolemise rõõm, 

eks need ole tegelikult proovisaalist pärit,

neist päevadest, mis seal koos vaeva on nähtud.

Kunstist. 

Kunstist võib sündida suur loomulikkus.

Sest loomulikkus pole üldse lihtne,

seda ma võin teile kinnitada.

Ta on lihtne ainult siis, kui ta on käes.

 Läbimängus,

mis oligi esimest korda täiesti loomulik,

 juhtus igatahes muuhulgas aga see,

kohe alguses Pääru libises ja tegi oma põlvele häda.

Ta läbis küll uljalt ja nii, 

et lonkamist ega valu üldse näha polnud,

terve etenduse

ja oli pärastki rõõmsa näoga.

Aga ikkagi.

Mitte et ma muretseksin lonkava Ekke Moori pärast.

Ei! 

Päärul on see osa nii ihus ja hinges juba,

et kui teeks seda ka terve etenduse voodis lamades

ja ainult pisut pead tõstes

(vaid korra tõuseks istuli ja see oleks

seninägematu kulminatsioon!),

oleks ta huvitav ja veenev.

Võib-olla veel siis eriti — 

kui miski väline ei laseks tal teha kõike seda, mis ta teeb

ja ta peaks kõike seda tegema kuidagi teisiti, 

välise kiuste.

Aga ikkagi.

Enda kannatused ja valu

kunsti nimel

tunduvad alati naeruväärsed,

tühised ja ära teenitud.

Aga teise oma näha.

See on valus. 

Aga muidu, ikkagi

läheb see aeg siin iga päevaga aina ilusamaks.

Nii et isegi karta enam ei julge,

ainult lähed.