Pühapäev, 19. juuli 2015

Kullamaal


Et rekvisiitoriõpilasel (end. "vanemrekvisiitoril")
on vaba päev,
rekvisiidid puhkavad oma ilusas roosidega kapikeses,
siis võttis ta ette palverännaku
kihelkonna südamesse,
maa muistsete isandate juurde.


Sest seal puhkavad nemad,
need kirikuliste jalgadest
tasaseks tallatud rüütlid


koos kõigi oma 
aksessuaaridega
(prantsuse keeles on rekvisiitor
accessoiriste),


väsinud pead kivist suripadjal,


need kunagised kuulsad näitlejad
elu näitelaval,


loobunud vastu tahtmist
oma rollist, nimest ja näost.



Miskipärast on vaid see isand
kiriku eeskotta püsti tõstetud,
nagu võtaks ta seal külalisi vastu.
Kohanäitaja?


Aga miks ei võinud Ekke Moor
oma mereäärsest Ingelandist tulles


jõuda ühel suvepäeval 
just selle pastoraadi juurde?
Praost Odja?
Pole enam siin.


Ja Kadi on korviga saadetud
surnuaiast pärnaõisi korjama,
nagu poleks köögitüdrukul niigi palju tööd.


Kus nad kõik on?
See kirikuseina sisse müüritud ingel
oleks ehk võinud neid näha,
kuid tal vaid ammu ei oleks enam silmi.


Ka praosti ja praostiproua hauad 
on nähtavasti rohu sisse kadunud,
sest muidugi polnud neil surres 
enam sentigi hinge taga,
nii et kogudus vaid halastusest
puuristi pani. 



Sest ainult kõrgest soost isikud,
nagu see sündinud krahvinna,
peavad kartma,
et nende patul ja upsakusel
veel sajandite pärastki
meelest minna ei lasta.


Aga maantee on pikk ja lai nagu alati,
seda mööda
mahuvad minema kõik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar