Pühapäev, 9. august 2015

Ja...


Ja et mu jutt teatrijänesest
ei tunduks tühjade sõnadena
(ja Jumal hoia, väljamõeldisena!)
siis olgu siin see tänahommikune,
kuigi udusevõitu pilt
(jänes tsentris — kes kohe ei näe).


Sest nii ta tuligi, see selle suve Ingelandi
viimane hommik, 
üsna nagu esimenegi, jänesega,
taevas, kui tsiteerida meie vana head Auguste'i,
"õitsemise punetuses" —


jah, ta oleks jälle õitsemise punetuses,



kui selles udus, neis pilvedes,
selles rohus ja takjates,
neis karjamaa-aia postides
ei oleks juba liiga palju
sügise punetust.


Eile õhtul, kõndides mööda Kullamaa teed
(mu jalgratastki ju pole enam siin!)
nägin esimest korda sel sügisel,
vabandust, sel suvel,
pihlakaid.

Ja täna siis tuleb viimast korda sel suvel
see kirju lint selle tee ette vedada.
Täpselt kell neli,
kui tulevad esimesed autod,
nagu alati.
Ja nagu mitte kunagi enam
sel suvel.


Sest,


jah, jälle, 
nagu igal aastal
nende noore Viivi Luige
vanade sõnadega:

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.

2 kommentaari:

  1. Ma ei ole teatrielamust tavaliselt sõnastada püüdnud. Vahest pole ses mõtet leidnud, sest eks ole teatris kajastatud elu hetked kinni püütud, kokku surutud, ajaülesed ning sellistena mõeldud nautimiseks ja kaasaelamiseks vaid ühekordselt. Nagu ühekordsed nõud, mõtted, raviriistad, sigaret... Aega ei saa ju mitu korda narrida, teda kokku kiskuda ja kortsida, et siis üheskoos harutada ja järgnevalt veel mõnd lõngajuppi sabas vedada... Võib ju proovida teist vanutada, aga... Hetki saab kokku kududa, ent vajalikumad neist ühinevad ja muunduvad kord põlemises. Seal me siis ära põlemegi, koos hetkedega korraga! Inimesed, kes saalis, ja needki, kes laval... Tulesegajateks teksti autor ja lavastaja, kes põletusmaterjali ajahõlmast otsinud ja enda nahal läbi elanud, murega lappinud ja lauluga ümisenud...
    Seekord jäin siis mõtlema... Mõni aeg, õhtupoolik, silmapilkude rada jääb mällu, et seal omakorda uut kiskumist ja kogunemist, massikeset luua ja asju enda ligi tõmmata...
    Mitte vaid teatritükk ise, aga ka inimesed on mu silme ees tollest õhtust.
    Sugulased üle põllu tulemas, koer autost välja jooksma lastud, heinamaa, õhtupäike, ait ja lillepeenrad, koogitükk ja tütre linalakk; raamaturiiul, etenduse küün, mis oma aega tagasi viis need tulnukad tulevikust, keda ta siia kunagi poleks osanud oodata, nende olemist nõndaviisi üheks.
    Nii palju sarnaseid mõtteid ise peades; ega ma küll täpselt ei tea, mismoodi nemad mu ees ja taga ja igal pool tundsid või olid, kõlas sõnu ja viise, hõngus lõhnu ühtmoodi või ei, aga kindlasti oli rohkem lugu, millest mina vaid osa kaasa sain, neis aastatetagustes olendeis, kes laval askeldasid; neis oli keeduse täius, millest me teised vaid tükke hammustasime, kes kuidas lähemale sai või ampsata oskas... Aga see oli ju niimoodi mõeldud, et me üksteist mõista prooviks ja sedasi vaikselt jagaks ja sealjuures juttu puhuks... aga ka naeruga ja valjuhäälselt. Nii harmooniliselt, natuke sulades, nagu suudetakse.
    Ma ei hakka kirjutama, mida pakuti, millest täpsemalt juttu tehti; ei mäletagi kõike, mis laual, mis linal, mis pea kohal, osa on ehk kadunud või ei loodudki korrapärast hierarhiat loost kui tervikust ja seejärel tema peatükkidest, on vaid pilte, selgemaid ja segasemaid, ja mingi tunne on... Üks ei jäta plaksutamist ka siis, kui teised juba lõpetanud. Mina mitte, aga mõttes, jah.
    Aastad mööduvad kiiremini kui päevad, ütles Õnnepalu.
    Seegi päev oli ehk pikem kui aasta, tõepoolest.
    Ja see suvigi, mida enam ei tule, aga mis on.
    Nagu ikka siis, kui alguses on üha puudu ja ja lõpus, küpsenult, kõike küll, veenab küllastushetk, mis saabub alati just enne lõppu, oma ülevoolavuses, et nii see jääbki...

    VastaKustuta
  2. Sügisesse kisub.
    Ritsikas häälestab viiuli -
    sonaat lahkuvale suvele.
    Augustikuu.

    Vihm. Sajab lõputult.
    Põlvini kasvanud rohus
    kakerdab konn,
    volksatab rõõmsasti kaevu.
    Joogu ma terviseks!

    Kriiskav linnuhuik
    üle metsa
    kajab kui appihüüd.
    Ei tea mina ta nime,
    kuid tiivalööke tunnen
    oma südames.

    Augustiõhtud.
    Hämarad, häälekad, kaduvad.
    Õitsvad leeklilled
    puistavad lõhnu
    vihmamärjale rohule.

    Niitmata heinas õilmitseb
    kassitapp.

    (Urve Kristal)

    VastaKustuta