Eilse proovi sündmus minu jaoks oli see,
et Kaie luges praostiprouana luuletuse,
mida tekstis polnud.
Aga ma olin kirjtuades küll mõelnud, et ta võiks
ju ühe luuletuse seal lugeda ka,
kui tal juba luuleraamat käes on.
Aga ma ei osanud mõelda, millise.
Sest kui oleks kirjutanud talle luuletuse,
oleks see olnud luuetuse paroodia,
nii nagu nätlejad alati mängivad halbu näitleaid,
kui nad peavad mängima näitlejat.
Aga nii oli hea. Ta ise võttis ühe,
üsna juhuslikult,
nagu ta väitis.
Aga Ingelandi maanteeäärtes
on käes
see kõrgsuve tõsine, vaga, pruutlik
õitsemine:
kurerehad, lodjapuud, ebajasmiinipõõsad,
üleni kreemikasvalged
kusagil mahajäetud taluõuede suurte puude all,
aga nende lõhna on täis terve maantee,
kuni külani, käänakuni välja.
Või siis jääb see lõhn su hinge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar