Esimese päeva õhtu

On jälle suvehari, on õhtu, 

ja kerkib jälle neid suuri heledaid maailmu

nende väljade ja võsade kohale,

mägesid, mida saab näha

ja kuhu poole saab minna,

aga mida ei ulata ühegi käsi,

mida ei astu iial kellegi jalg.

Nad on ilusad, 

sest on suvi, on õhtu

Ingelandis.

Ja ennäe, seal luuakse vanadest sõnadest

ja uutest kujutlustest

veel ühte maailma,

mida samuti olemas pole ja kus keegi elada ei saa,

aga mis ometi peab sel suvel

aitama kanda meie elude koormat.

Koormat?

Ka seda ju polegi!

Aga oi kui palju on mõtteid

iga maailma alguses!

Ja kui vähe neid tegelikult vaja läheb,

et maailm heliseks.

Vaene lavastaja

sel Ingelandi esimesel proovipäeval,

mis pole tegelikult üldse esimene,

aga on esimene siin,

kus see kõik peab sündima,

kus see kõik peab üles ehitatama,

kus inimeste mõtetest ja tunnetest ja kujutlustest

peab sündima üks kooskõla,

üks helin!

Aga on suvi, on õhtu,

raamatud dramaturgi aidas laua peal

on vakka, isegi Pierrot sel postkaardil,

mis juhtumisi raamatu vahelt välja tuli,

tervitus ühest kadunud suvest,

ei tinista oma pilli. 

Need meie suvised eluasemed,

meie Ingelandi toad,

mis pärast on olemas veel ainult unenägudes.

Aga praegu on suvi, on õhtu

Läänemaa väga vaiksetel väljadel

ja lavastaja, oh, lavastaja,

peab leidma selle suve kerge tee,

selle suve kaduva harmoonia.

Täna varahommikul nägi ta välja peal 

valget vikerkaart.

See oligi Ingeland, ütlesin.