Ma ei tea,
siiski vist on nii,
asjad, mis tehakse vabast tahtest,
spontaanselt,
ilma mingi välise sunnita,
tulevad ikka kõige paremad välja.
See eilne sõprade etendus oli igatahes seni
kõige lendavam.
Öösel õue peal, kuuvalges,
ütles Kaspar, et alguses
oli ka täiskuu.
Täpsustasin pedantselt,
et mitte päris alguses, vaid 2. juulil.
Aga tegelikult oli Kasparil õigus.
See oli alguses,
see oli ammu,
see oli
eelmises elus.
Ja nüüd juba hakkab seegi kuu
servast sulama.
Aga ta käib kõrgelt.
Eelmine, südasuve oma
veeres madalas mööda latvasid, mööda viljakõrsi,
see juba tunneb, et tulemas on tema riik:
sügise.
Täna on siis mõnes mõttes viimane etendus.
See 9. august, see on juba justkui lisaks, eraldi.
Siis ei tulda siia enam ööseks,
siis ei jääda enam hommikuks,
ei nähta enam seda kuud,
millest on saanud kõhnuke sirp
augustihommiku taevas.
Loodetavasti on tol päris viimasel etendusel
ritsikad kohal juba täies koosseisus.
Nende hääl, imelik, sobib igasse vaiksesse pilti.
Ja teistes seda ei kuule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar